Selleks korraks Finito

Selleks korraks tundus et Taimaast sai küllalt, algul oli plaanis  veel ka Malaisia külastus ja võib olla ka Indoneesia aga see metsik kuumus viskas ühel hetkel lihtsalt kopa ette,  tahaks külma juba. Palju kordi juba käidud sealkandis kah. Eks ta ole, budism õpetab ka et miski pole igavene.  Viimaseks peatuskohaks enne kodulendu sai jälle Cha-am., sealt pole Bangkokki palju maad, saab paari tunniga kohale. Viimased pildid veel Cha-ami rannast, taid käivad kõik ujumas lühkadega ja T-särgiga, nii mehed kui ka naised, eranditult.

Metalliotsija mees oli ka kohal, ei tea mida ta sealt lootis leida.

Omamoodi kummaline oli see et seal Cha-ami rannapiirkonnas polnud ühtegi ekskursioonibürood kust oleks saanud bussipileteid osta. Lihtsalt tuli võtta motikatakso ja sõita 2 km kaugusele suurele maanteele kus otse tee ääres olid lauakesed kus müüdi minibussi pileteid nii põhja kui ka lõuna suundadel. See eest aga oodata ei tule seal kaua, minibuss tuleb 15-20 minuti jooksul. Bangkokki, kuhu on 200 km maksab pilet  ainult 160 bahti, lõunasse 30 km Hua Hini 40 bahti.

Kuigi minibuss oli inimesi ja pagasit täis, siiski leiti tee peal et sinna mahub veel 3-4 kasti võitluskukkedega, üks kires kogu tee aga teised olid õnneks vakka.

Lõpp-peatus oli Victory monument, vasakule jääb Bangkoki kõrgeim hoone, 304 meetrine ja 85 korruseline Bayoke Tower II, hea orienteeruda. Siit umbes 800 meetri kaugusel otse ees asub Airport Link Shuttle Phayathai jaam, sealt saab 45 bahti ja 40 minutiga kiirelt Suvarnabhumi lennujaama. Ainuke viga oli see et kell oli 6 õhtul ja rong tuli paksult inimesi täis

Õhtul hakkab tänavakaubandus õitsema, siin meenus jälle et Bangkokis elab 10 miljonit inimest. Kell sai 6 õhtul ja äkki hakkas igal pool mingi muusika mängima, sain aru et see oli Tai hümn. Inimesed seisatusid ja võitsid väikese valveseisangu, nii minagi. Õnneks kestis see vaid minuti ja elu võis edasi minna.

Lõpuks siis Suvarnabhumi lennujaamas, seekord oli siin päris hullumaja sest hiinlastele on hakanud Bangkok meeldima. Lennuki väljumiseni jäi päris mitu tundi ja olnuks tobe kogu see aeg püsti seista aga natuke ringi vaadates sai ikka istuma.

Tagasitee veetsin koos Ukrainan International Airlinesiga. Boeing 767-sse oli istmeid vist üleliia pandud sest nii kitsas oli et isegi tukkuda oli väga raske, lihtsalt polnud pead kuhugi toetada. Tasuta veini ka ei antud. Poolunest  ärkasin üles Kaukasuse kohal ja see mägi seal peaks olema Elbrus oma kahe tipuga

Pärast vahepeatust Kiievis juba Helsingis, siin on EL passi omanikele üles seatud ka arvutiseeritud passikontroll, vastavas kabiinis skaneeritakse sisse pass ja ka nägu. Nagu mõnes ulmefilmis. Nägin kõrvalt kuidas immigratsiooniametnik mitte EL kodanikke peedistas, küsis ikka pikalt kuhu minek ja mis teed siin Soomes. Pagasilint oli päris lõbus, skandinaavlastele meeldib looduslähedane eluviis, isegi lennujaamas. Tolliamentnik ei tundnud huvi kellegi ega millegi vastu, mitte nagu Tallinnas kus kamp tollimehi igat väljujat jõllitab.

Helsingis imestasin et miks nii vähe inimesi on tänavatel, haha. 10 miljoni elanikuga Bangkokist tulles on Helsingi nagu küla Muuseas Helsingi lennujaamast saab sadamasse sõita 5 euroga. Algul buss nr 615-ga raudteejaama  ja sealt sama piletiga tramm nr 9 Länsisadamasse. Tallinna sõitsin Eckeroline laevaga, pilet oli sigakirves 32 eur sest oli reede..See Eckeroline laev on nüüd sama uhke kui Tallinki või Viking Lines oma. Bändid mängisid ja puha. Lõpuks kodus.

Tagasi Cha-ami

Tänane päev kulus praktiliselt järgmise sõidu peale et Bangkokile lähemale saada. Algul oli plaan sõita rongiga kuid selgus et Chumphonist läheb Hua Hini poole päeva ajal ainult üks rong, ülejäänud lähevad hommikul vara või hilja õhtul. Ja sel päevasel rongil on ainult esimese klassi suhteliselt kirvehinnaga piletid. Teine  variant oleks sõita suurde bussijaama linnast välja 10 km kust väljuvad bussid igas suunas. Kolmas variant oli sõita minibussiga Chumphoni kesklinnast ja seda ma ka kasutasin. Üldiselt minibusse Tais sõitmiseks väga ei soovitata sest need kimavad täiega ja on ohtlikud aga seekord polnud hullu. Cha-ami jõudmiseks kulus kaks minibussi trippi ja 300 bahti ja 5 tundi.

Noh oli juba õhtu ja Cha-amis võtsin kogemata suht peldik toa sest ajasin hotellikesed segamini. Cha-amis on ikka rahulik elu.ja hinnad mõistlikud.. Välismaa turiste on vähe, kohalikke rohkem. Süüa saab mõistliku raha eest ja tünga ei tehta. Siin mobiilsed baarid ja mobiilsed kaubaletid tai stiilis.

Hakkab vaikselt kodu poole liikuma

Noh see Patong seal Phuketis on kõige kommertslikum koht sealkandis, varem ka seal oldud. Nüüdne väike uudis on see et rannast on praktiliselt kõik rannatoolid koos päikesevarjudega ära koristatud. See olla mingi korruptsioonivastane käik sest varem oli rand neid toole nii täis et ise päevitamise kohta leida oli raske. Praegune rand näeb välja selline, varem olid rannatoole 10 rida. Sai ka vees käidud aga vesi oli tumepruun ja sogane. Mingi mees tuli müügiks kokkupandavat kotti pakkuma, hinnaks küsis algul 1300 bahti, ütlesin et viimati ostsin sellise 300 bahtiga, proovis veel 500 ga müüa aga järsku ütles et 300 on okei. Pidingi ära ostma kuigi selleks vajadust ei olnud, mnjah.

Toolidega on nüüd seal ühel pool aga tuktuki maffia võimutseb seal endiselt, sõit ükskõik kuhu Patongi piirides maksab 200 bahti eht 6 eurot kusjuures üle 2 kilomeetri kuhugi sõita seal pole. Õnneks on veel ka motikataksod kes sõidutavad 50 bahtiga. Keskpäeval tuli teise hotelli üle kolida sest praeguses poldud nõus enam sama hinnaga tuba andma, ütlesid et promo on läbi.. Uus majutus on mingi Garden tüüpi majakestega, umbes kilomeeter rannast aga sel on ka oma bassein. Käisin seal ujumas aga selline jama asi oli et vees silmi lahti teha ei saanud, arvatavasti mingi kloorivee värk. Oma bungalosse tagasi minnes märkasin järsku mingit umbes meetrist aga peenikest madu kes pani ühest lahtiolevast uksest sisse ja kapi taha. Parasjagu oli koristaja ka seal kes hakkas siis seda maduussi harjaga välja ajama, Pärast jamasid seal tükk aega. Aga see madu polnud selline erksavärviline vaid pruun ja peenike, võib olla kahjutu.

Aga enam ei viitsinud seal Patongis olla ja järgmisel päeval võtsin plaani suuna Bangkoki poole. Ärkasin kell 5 hommikul ja kuulen et elav muusika mängib kuskil, läksin siis vaatama,  umbes 100 meetrit ümber nurga ja seal on mingi tai baar kus kutt laulab vanu biitlite laule ja mängib kitarri. Mingid purjus tai tibid kakerdasid kah ringi, nojah.. Liikuma hakkasin kell 8, kõigepealt Phuket Towni mis asub 20 km Patongist ja sealt veel  bussijaama 5 km. Tuktukimehed küsisid Patongist bussijaama sõidu eest 500 bahti, tüüpiline taksomaffia sigadus,  aga kohalike bussidega seigeldes sain lõpuks 40+15 bahtiga aga aega kulus tund aega. Need kohalikud bussid näevad välja nagu väikesed veoautod mille kasti on istmed asetatud ja katus peal. Esimeseks peatuspaigaks teel Bangkokki sai linn nimega Chumphon, see asub poolel teel Phuketi ja Bangkoki vahel, umbes 400 kilomeetrit mõlemale poole. Phuketi bussijaama piletikassas ütles et sinna sõiduks kulub aega 6 tundi aga tegelikult kulus 8 tundi,  oleksin pidanud vist mingi teise marsruudi valima. Õnneks oli see Chumphoni bussijaam kesklinnas ja sealt saab jalgsi igale poole. Õhtul tiirutasin veel kohalikul ööturul, need taid muud ei teegi kui kauplevad turgudel, nii päeval kui öösel aga erinevates kohtades.

Koh Phi Phi ja Patong

See kiidetud Koh Lanta tundus mulle kuidagi ühetaoline, turistikas ja kallivõitu. Võib olla saare lõunaosas oleks olnud huvitavam  aga sinna oli sadamast oma 20 kilomeetrit ja ei viitsinud sinna uut öömaja otsida. Järgmisel hommikul kell 8 laeva peale ja edasi Koh Phi Phi-le, mõnes kohas kirjutatakse seda ka Koh Pee Pee, võtab muigama. Seda saart peetakse üheks ilusamaks Tais ja seda ta on. Olles läbi käinud mitmeid saari ja ja muid kohti Tais siis võin soovitada sealkandis kahte kolme  kohta mille äranägemisel pole enam vaja mujale minna. Need on Phuket  ilusate randade tõttu ja Koh Phi Phi saare ilu tõttu ja    Koh Phangan kui peopanemise ja muidu chill koht. Nendes kohtades saab lisaks võtta päevaekskursioone ümbritsevatele väikesaartele. Koh Phi Phil olin lihtsalt vahepeatuse tõttu teel Phuketti ja aega oli mul seal 5 tundi. Kohe sadamas pakutakse 400 bahti eest 3 tunnist ekskursiooni naabersaarel asuvasse randa Maya Baysse, Monkey beachile  ja veel paari kohta. Kunagi olin seal Maya bays käinud ja seekord võtsin ette hoopis tõusu Koh Phi Phi viewpointi kuhu siltide järgi olevat 3 kilomeetrit aga minu arvates oli maksimaalselt 1,5  km. Tee kulgeb põhimõtteliselt mööda treppe ja tõusuks sai lõpuks 186 meetrit üle merepinna, umbes samapalju kui teletorni restorani jalgsi ronida, väga hull ei olnud ;)

Vaade alumisest vaatepunktist

Ja see on ülemine vaatepunkt, pole paha.

Väike video kah

Väike rand on seal Phi Phil ka aga vesi eriti puhas polnud.

Koh Phi Phil võiks olla paar päeva aga mul oli juba hotell Phuketis Patongi rannas broneeritud. Mingi promopakkumise tõttu tuli konditsioneeriga toa hinnaks Patongi ranna lähedal ainult 450 bahti, tavahind on kõvasti suurem. Sinna jõudsin kella 6 paiku ja oli juba pimedavõitu. Patong on Phuketi ööelukeskus , tänaval nimega Bangla Road algab kell 8 kõva andmine.

Siis tulid ka ekstrariietuses ladyboyd välja, rabasid tänavalt kliente et nendega pildistada aga vähesed olid hakkamas. Väikese raha eest muidugi. Istusin sinna lähedale baari maha , õlu oli ainult 80 bahti ehk 2 euri ja filmisin natuke. Hinnatase tundus siin isegi odavam kui sellel kolkasaarel Koh Lantal..Rahvast nagu muda muidugi.

4 saare tuur

Täna hommikul kell 8 startisin 4 saare tuurile, maksis see lõbu 650 bahti ehk ca 20 eurot. Algul viidi mind kastiautoga Koh Lanta lõunaossa kust kell 9 startisime viiekesi nn "pika sabaga" paadiga saarte poole, 3 reisijat ja 2 paadimeest ;). Pika sabaga paat on selline millele on tagumise otsa peale pandud auto mootor ja mille umbes 5 meetrise võlli otsas on vint. Sadamas manööverdatakse mootoriga aga merel seotakse mootor kinni ja auto roolist on ehitatud tüür .

Meri oli üsna sile ja esimese saare, millle nimi oli Koh Ma, juurde jõudmine võttis tund aega. See oli pigem selline merest tõusev kaljurüngas mille juures läksime snorgeldama.Sealsamas rippusid kalju küljes põõsastes ka  kümned nahkhiired, sellised suuremat sorti.

Snorgeldamine oli mõnus aga palju erinevaid kalu seal polnud.

Järgmiseks tuli päevitamise saar Koh Ngai, seal oli ka mingi resort koos majakestega ja pakuti lõunat Vesi oli siniroheline ja väga läbipaistev. Selline siis meie pika sabaga paat oli väljastpoolt.

Kolmandaks saareks oli jälle üks kaljurüngas kus maale minna polnud võimalik vaid snorgeldati. Mina ei viitsinud enam vette minna. Keegi oli sinna kalju külge mingi naljaka putka ehitanud kus oleks saanud ööbidagi.

Neljandaks saareks oli päeva nael Koh Mook, kus sisenesime ujudes Emerald koopasse. See oli ikka väga crazy värk, kahjuks ei saanud õiget pilti teha sest seal oli nii palju teisi paate. Jätsin fotoka oma paati sest sellega oleks olnud raske ujuda ja ei teadnud mis ees ootab. Tegelikult polnud väga hull.  Sinna koopasse saab ainult mõõna ajal sest tavaliselt on suurem osa koopast veel all. Kõigile päästevestid selga ja vette umbes 50 meetrit kaldast. See koobas oli umbes 5 meetri laiune ja 50 meetri pikkune  ja mõõna ajal 2 kuni 3 meetri kõrguse laega veetunnel mis viib saare sisemusse.  Pärast koobast on umbes 100 meetri laiune avatud ala, ümberringi kõrged kaljud ja kus on ka väike rand ja saab maale minna. Kõige kreisim asi oli sealjuures see et korraga ujus koopas sinna umbes 100 päästevestides turisti, igaüks hoides eelmise seljast kinni ja kes kokku moodustasid nagu pika lookleva mao. 50 meetri pikkuses  koopas oli muidugi täiesti pime aga giididel olid taskulambid kaasas. Samal ajal ujus osa turiste ka koopast välja, nagu kaks 50 meetrist madu, üks sisse ja teine välja ja ainult 5 meetri laiuses pimedas koopas.

See Koh Mooki saar on tegelikult päris suur ja teisele poole saart jääb isegi valge liivarand aga siinpool on üsna kaljune ja maaleminek  raske.

Tagasisõit Ko Lantale oli veidi raskem sest merel oli juba väike  laine ja vett viskas paatigi aga ei midagi hullu.

Koh Larn, Krabi ja Koh Lanta

Pattaya lähedal on saar nimega Koh Larn, kus on imeliselt selge vesi ja valge liiv. Sõit sinna laevaga maksab  ainult 30 bahti ja kestab 45 minutit, seega tasub ära käia. Ainus probleem on see et see saar kuulub grupituristide programmi, neid viiakse ja tuuakse sinna kiirpaatidega ja veedavad saarel paar tundi aga neid on seal ikka massiliselt. Tegin minagi väikese tuuri aga selle 30 bahtise laevaga.Vee läbipaistvus on 1,5-2 meetrit ja lumivalge liiv. Erilist privaatsust seal muidugi ei ole aga pole hullu.

Siit mäe otsast on näha et reidil ootavad turiste paarkümmend kiirpaati. Tegelikult on seal saarel neli randa aga see siin tundub olema parim ja ka sadamale lähim.

Edasi viis reisitee mind Krabisse. Avastasin et Thailionair nimeline lennufirma teeb parajasti promot ja lend Bangkokist Krabisse maksab ainult 825 bahti ehk 25 eurot, lennu kestvus 1 tund ja 20 minutit. Bussiga kuluks 12 tundi ja umbes 500 bahti. Kuna odavlennufirmad väljuvad kõik Don Muangi lennujaamast aga Pattayast sinna busse praktiliselt ei käi siis tuli algul sõita Suvarnabhumi lennujaama ja sealt shuttle bussiga edasi Don Muangi. Tehtud.

Krabi on suur backpäkkerite meka ja ööbimishinnad odavad. 300 bahtiseid tube pakuti igal pool. Parasjagu oli ka mingi kohalik pidu kus taid end neegriteks olid võõbanud. Kuna kiirustasin oma hotelli siis rohkemate piltide jaoks  seekord aega ei jätkunud. Valgusfoorid on Krabi sümbolid hehe.

Järgmisel päeval oli plaan minna Koh Lantale aga enne sai Krabis veidi ringi vaadatud. Olin Krabis juba varem käinud seega esialgu sinna pikemaks jääda ei plaaninud. Krabi koosneb tegelikult kahest osast, üks on Krabi linn ja teine randade piirkond Ao Nang mis asub kümmekond kilomeetrit eemal.

 Need on need kuulsad Krabi lubjakivikaljud ja mangroovimets kus on ka eelajalooliste inimeste koopad. Käisin seal eelmine kord.

Krabis on ka krabid.

Sellelt monumendilt lugesin välja et see on valgerind merikotkale keda seal elab ainult 1 paar

Mäe otsas asub ka suur tempel aga midagi erilist silmailu see siiski ei paku. Tundub ka ainult mõned aastad vana olema.

Edasi Koh Lanta saarele sõitsin Krabist laevaga, üsna kulunud välimusega oli teine ja päris avamerele poleks julgenud sellega küll minna. Sõit Koh Lantale toimub siiski suhteliselt kalda lähedal ja kahe tunni pärast olin kohal. Seda küllaltki suurt saart peetakse ilusate randade ja selge veega väheasustatud puhkeparadiisiks. Viskasin asjad oma broneeritud hostelisse ja läksin rolleriga asja uurima. .Tundus et asi ei ole nii roosiline ja näiteks selle saare suurimal rannal Long Beachil oli turiste üksjagu. Rannalähedased hotellid olid kah Taimaa kohta suhteliselt kirve hinnaga. Enamasti küsiti 1000 bahti ehk 30 eurot majakese eest. Euroopa mõistes poleks see palju kuid arvestades saare kolkalikku asukohta võiks see hind ikka pigem 500-700 bahti olla

Sõitsin veel mingit "Tiger cave" otsima ja üles ta ma leidsin aga sealt edasi algas privaat maa ja kedagi kellelt piletit osta või teed küsida seal näha polnud,  tuli tühjalt tagasi sõita. Inimesed elavad seal dzhunglis ja ei tea ilmselt maast ega ilmast suurt midagi. Mingit põllundust seal ka ei ole sest see on suhteliselt mägine ala.Seal lähedal tegelesid mingid naised taarakäitlemisega, see võiski olla nende ainuke sissetulek.

See on siin kummipuumets, sellest tehakse nätsu.

Tagasi tulles põikasin ühte teise randa aga seal oli olukord päris hull kuna parajasti oli mõõn ja meri oli taganenud kilomeetrite kaugusele. Merepõhi tundus olema lihtsalt pori. Eks hommikul näeb mis seis seal tõusuga on.